Katuse ehitus – Valtsplekk-katus: metallkatuste Mercedes 

Valtsplekk-katus on tänapäeval metallist katusekatete Mercedes. Peamiseks eeliseks profiilplekkidega võrreldes on läbivate aukude puudumine

Katuse ehitus: olenevalt kasutatavast materjalist on just kinnitustarvikute katusekatet läbivad avad esimesteks kohtadeks, kust saab alguse korrosioon. Kui ajaloo esimesed katusekatted olid igikestvatest metallidest nagu vask ja tsink, kus korrosiooniga muret peaaegu ei ole, siis tänapäevastel tsingitud terasest toodete korral on sellised argumendid katusekatte eluea seisukohast üliolulised.

Samuti on oluline, et katusemeister tunneks erinevate metallide omavahelist käitumist.
Valdavalt terasega töötama harjunud Põhjamaade töömehe jaoks tuleb teinekord üllatusena, et tsingitud terast ja vaske ei tohi koos kasutada ja sellised kombinatsioone on teisigi. Elektrikud teavad, et alumiiniumist ja vasest ühendusi teha ei tohi. Samamoodi ei ühendata raud- ja vasktorusid veevärgis. Katustel on lubatud tsingitud terasest katusekatte korral kasutada vasest vihmaveesüsteemi, kuid mitte vastupidi.

Kahjuks paigaldatakse Eestis aastas vaid üksikud vasest ja mõnevõrra enam täistsingist valtskatused, mistõttu on teinekord sellised üllatused ootamas ka tsingitud terasest imelisi töid voolivaid katusemeistreid. Veel vähem kasutatakse Eestis katusekatetena alumiiniumit, tina või roostevaba terast. Katusetöödel on peamine arvestada metallide erineva joonpaisumisega, mis esitab nõudeid liidetele ja sõlmedele. Nii näiteks on vase ja terase joonpaisumise vahe kolmekordne.

Valtsplekk-katus sobib muinsuskaitselistele hoontele!

Valtskatus on sobilik valik, kui hoonele on esitatud muinsuskaitselisi nõudeid, see sobib hoone arhitektuuriga või on lihtsalt katus väga madala kaldega. Eesti rahvuslik katuseehitusstandard EVS920:2 (metallkatuste ehitusreeglid) lubab valtsplekki kasutada alates katusekaldest 5°. Samuti on valtsplekk-katus lahendus, kui sooviks on kõige pikema elueaga metallkatus. Korrektselt ja terviklikult lahendatud katusekonstruktsiooni korral peetakse tsingitud terasest valtspleki elueaks kuni 100 aastat. Vasest või täistsingi korral võib selle numbri korrutada julgelt kolme-neljaga.

Millised tehnilised näitajad on olulised enimkasutatava tsingitud terase korral valtskatuse tootmisel ja paigaldamisel? Materjal peab olema töödeldav, korrosioonikaitset tagav tsingikiht piisav ning see ei tohi mitmekordsel painutamisel muutuda liiga õhukeseks, rääkimata irdumisest.

Tsink, mis katab teraslehte, on iseenesest hästi veniv materjal, mis tagab materjali painutamisel piisava kaitsekihi säilimise ka paindekohtades. Eesti ja Põhjamaade normid määravad tsingitud terase välistingimustes kasutamise normiks vähemalt 350 g/m2 tsingimassi kasutamise teraslehel. See tähendab umbes 20 mm paksust kihti. Sellise materjali topeltvaltsimisel mõõdetud tsingikihi paksus tihedalt kokkupressitud paindekohas jääb 9–12 mm, mis tagab piisava kaitse.

Eestis ning meie lähiriikide turul pakutakse mitmeid sarnaste tehniliste näitajatega pinnakatteid, kus tsingi asemel on kasutatud näiteks alumiiniumit või magneesiumit. Need on tsingiga võrreldes odavamad metallid, muutes ka lõpptoote mõne protsendi võrra soodsamaks, kuid töödeldavuselt ei asenda need kunagi tsinki.

Seetõttu on sellised materjalid sobilikud aladel, kus tooted valmivad enne ning seejärel saavad korrosiooni eest kaitsva kihi. Näiteks autotööstuses. Ka vähem painutamist ja töötlemist nõudvate profiilplekkide (nt trapetsprofiilide) tootmises on sellised asendusmaterjalid sobilikud. Lisaks korrosioonikaitset pakkuva tsingikihi piisavusele peab valtsplekk-katusel kasutatav materjal olema ka pehmem ehk tema voolavuspiir väiksem kui näiteks profiilplekkide või metallist kergroovide ja kandvate trapetsprofiilide tootmiseks kasutatav. Viite õigele toorainele annavad toorme nimetuses olevad sõnad, mis viitavad plekksepaplekile. Erinevatel tootjatel võivad need nimekujud olla erinevad.

Iga meister hakkama ei saa katuse ehitusega

Valtsplekk-katuse paigalduses on suurem osa hea tulemuse saavutamisel siiski meistri kätes. Valtspleki paigaldus ei pruugi olla jõukohane igale kuldsete kätega meistrile.

Tihtipeale on valtsplekiga sina peal olevad meistrid keskmisest parema ruumilise mõtlemisega, neil on väga häid praktilisi kogemusi ja teadmisi ning nad on tugevate reaalainete taustaga kunstiinimesed. Viimase kolme aasta jooksul on esimest korda Eesti ajaloos asutud koolitama riiklike õppekavade alusel noori valtsimeistreid just katuseehitusliku fookuse läbi. Varasema skepsise on alla neelanud ka aastakümneid praktiseerinud meistrid, kes on avastanud enda vajakajäämisi just teoreetilistes teadmistes. Kutsekoolides, mis seda õpet pakuvad, on õppesuunad mehitatud ning kutsetunnistus kõrges hinnas.

Visuaalselt on valtskatus üsna askeetlik klassikaline katusekate. Kuid siingi on võimalik erisusi tekitada. Enamlevinud kaas-aaegne lähenemine on ühes tükis pikast paanist harjast räästani ulatuv, orienteeruvalt 500–600 mm laiune lint, mis kahekordse valtsliitega omavahel veetihedalt ühendatakse. Paane hoiab aluskatuse küljes kahe paani vahele jääv klamber. Enne tööstusliku tootmise alustamist tunti töökodades või objektil valminud kuni kahemeetristest lehtedest valtsipaane ehk tahvelvaltsi. Lisaks pikiservade omavahelistele liidetele tuleb sellised paanid liita ka lamavaltsidega (mahalöödud valts) ristisihis. Visuaalselt annab tahvelvaltsi paigaldada näiteks malekorras.

Tahvelvaltsi kasutatakse Eestis piisavalt just muinsuskaitsenõuetega hoonetel, näiteks kirikutel. See on kõige klassikalisem valtskatuse paigalduslahendus, mida kõrge paigalduskulu tõttu kasutatakse siiski peamiselt eelpooltoodud nõuetega katustel. Kuid ka pikale ja ühes tükis kulgevale paanile on võimalik teatud tööriistadega luua üsna tõetruu pettevalts tahvelvaltsile iseloomulike lamavaltside imiteerimiseks. Erinevusest saab aru vaid asjatundja.

Vettpidav ilma silikoonita

Palju on vaieldud, millal kasutada topeltvaltsi ning millal on lubatud ühekordne. Põhjamaades on tavaks saanud kahekordse liite kasutamine peaaegu iga kalde korral (ka fassaadidel), kuid sadu aastaid praktiseerinud ja norme loonud Kesk- ja Lääne-Euroopa asjatundjad lubavad järsemate kallete korral ka ühekordse liite kasutamist.

Eesti on selles küsimuses jäänud Põhjamaade komberuumi. Visuaalsest vaatenurgast tasuks Eestiski rohkem kaaluda Euroopas populaarsust koguva nurkvaltsi kasutamist. Sellise liite korral jäetakse topeltvaltsi viimane paine tegemata ning moodustub 20–25 mm laiune visuaalselt soliidne riba. Selline liide on väga sobilik just fassaadidel. Võimalik on veel kasutada ribivaltsi ning pikkade paanide korral tuleb arvestada joonpaisumisest tekkivate paanide pikkuse muutusega ning kaaluda liikuvate valtsühenduste kasutamist. Oluline on sellisel juhul kasutada ka liikuvaid klambreid, mis laseks paanidel pikenedes ja lühenedes liikuda.

Näiteks täistsinkkatuste korral on klambreid lausa kolmes erinevas pikkuses. Paigaldusnõuete kaasaega kuuluvad ka spetsiaalsete mastiksite ja valtsiõlide kasutamine niiskuse hülgamiseks ja jäätumisest tekkivate paisumiste ennetamiseks. Katused tuleb siiski saada vettpidavaks ilma silikoonide ja mastiksiteta, valtskatustel on nende toodete kasutamisel muu eesmärk kui veepidavuse tagamine.

Luubi all aluskatus

Valtspleki, aga ka teiste katusekatete korral on oluline aluskatuse olukorra hindamine. Enamasti võetakse katusevahetus ette läbijooksude tõttu ning see tähendab ka puitkonstruktsioonide ülevaatust, vajadusel uuendamist.

Eriti oluline on süveneda tuule tõstejõust tekkinud probleemide ennetamiseks toolvärgi kinnitusele. Tihtipeale asendatakse eterniidist katusekate plekiga, süvenemata aluskonstruktsiooni olemusse. Eterniitkatused ei olegi projekteeritud kannatama rõhkude vahet, mida tekitab sisuliselt ühes tükis plekk-katus. Selline asendus vajab kindlasti inseneri arvutusi ning aluskatuse täiendavat kinnitamist.

Katuse ehitus: Tähelepanu tuleb suunata ventilatsioonile

Katuse ehitusel tuleb tähelepanu suunata ventilatsioonile. Korrektselt tuleb ära lahendada katusealune ventilatsioon. Kui varasemalt olid hoonete pööningud n-ö külmad ja kondensaadiga probleeme ei tekkinud, siis kaasajal on pööningud sageli eluruumideks ning sellega on aluskattekile kasutamine tekkiva niiskuse püüdmiseks möödapääsmatu. Samuti tuleb läbi mõelda küttekehade läbiviimisest katusel tekkiva kondensaadi kokkukogumine. Katuseakende paigaldamisel tuleb tagada selle korrektne piiritlemine soojustusega ning aluskattekilele akna taga nn järve tekkimise vältimine.
Isegi igikestva valtskatuse juures on väga oluline selle hooldus. Kuigi enamlevinud on värvkatteta tsingitud pleki kasutamine, on eluea pikendamise seisukohast soovitatav tsingitud katus siiski mõne aasta jooksul värvida. Ka tänapäevased korraliku tsingikihi (350g/m2) ja tugeva värvkattega tooted on Eestis saadaval ja nende populaarsus plekkseppade hulgas kasvamas.

Oluline hooldus

Meeldiv on, et harjumuspärane poolemillimeetrine materjal on aina enam asendumas 0,60 mm paksuse toormega, mida nõuab ka Soome ehitusnorm. Paksem materjal ei taga pikemat eluiga (seda annab tsingimass terasel), kuid annab siledama tulemuse. Valtsplekk-katus ei ole aga kunagi peegelsile ja ei peagi seda olema. Metall on elav materjal, mille maht sõltub temperatuurist, samuti tekitab valtsimistehnoloogia kühme ja lohke.
Oluline on ka regulaarne katuse puhastamine orgaanikast, mida koguneb eriti renni taha, neeludesse ja liidetesse piiretega. Lumekoristusel ei tohi katusekatet läbivalt vigastada, värviparandused tuleb teha koheselt vea avastamisel. Läbiva rooste korral tuleb paik lappida ja asendada. Objektil valtspleki ladustamisel tuleb järgida rangeid reegleid nn valge rooste tekke vältimiseks.

Liikumisteed ja hooldus

• Oluline on läbi mõelda katusepealsed liikumisteed ning turvaliste võimaluste loomine läbiviikude (sh korstnad, antenniläbiviigud, katuseaknad jms) hooldamiseks. Alates 2017. aastast on kohustuslik üle 11° kaldega katustel kohtkindlate redelite kasutamine.
• Optimaalse käiguteede, redelite, luukide paigutuse aitab tellijale välja mõelda iga pädev katusemeister.
• Valtsplekk-katuste, katuse ehitusel kasutatakse tihti vanakooli lahendusega nn sottrenni või teisisõnu katusepealset renni. See on kuni meetrilaiune sileplekist objektil valtsitud kaldega ülespööre, mille ülesanne on sadevete suunamine allajooksude poole. Tugevuse ülespöördele annavad kas kolmnurkseks lõigatud pruss või metallist kandurid. Kuigi selline ca 10–15 cm kõrgusega ülespööre peab kinni ka mingil määral lund, ei ole vastavalt EVS920:2 järgi selline renn käsitletav lumetõkkena! Sõltuvalt katuse kaldenurgast ja suurusest tuleb lumetõkkesüsteem paigaldada eraldi. Väiksema katuse korral sobivad kahetorusüsteemid, suurematel või käidavama rajooni hoonete korral suurema jõudlusega kõrgemad lumetõkkeaiad. Katusepealse renni ülespöördest räästapoole jääva sileda osa lumevabana hoidmisel on sageli ainsaks lahenduseks küttekaabel.

Hea teada!

Metallist katusekatete ajalugu ulatub tuhandete aastate taha. Juba kolm sajandit enne Kristust on kirjeldatud Sri Lankal asuva Lovamahapaya templi katust, mida katavad vasest elemendid. Hiljem on vaske ja täistsinki kasutanud roomlased ning keskaegse Euroopa mitmeid arhitektuuripärleid katsid tihti just nendest metallidest katused. Kuigi Leonardo da Vinci joonistustes on õhukese metall-lehe tootmiseks loodud masin dateeritud aastast 1480, jõuti tööstusliku tootmiseni kaks sajandit hiljem Inglismaal. Sellest ajast on katusekattena kasutatud pikki, erineval moel kokkuvaltsitud plekklehti. Tänapäeval tuntakse sellist lahendust valtsplekk-katuse nime all.

ALlikas: ERKI LOIGOM